EP valimiste eel: Suurbritannias on üks suurimaid võitjaid euroskeptiline partei

Valimiste kuupäev: 22. mai

Mandaatide arv: 73  Valimissüsteem

Suurbritannia valimised on proportsionaalsed, suletud nimekirjadega ning riik on jaotatud 12 regionaalseks valimisringkonnaks. Vaid Põhja-Iirimaal kasutab Suurbritannia üksiku ülekantava hääle süsteemi – valija märgib valimissedeleile oma väljavalitud kandidaadile lisaks ka nimed, kellele ta soovib, et tema hääl eelistuste süsteemi alusel üle kantakse.

Suurbritannia puhul tuleb eraldi huvitavana märkida, et Gibraltaril peeti esimesed EP-valimised 2004. aastal, ehkki territoorium oli ka eelnevalt osa Euroopa Liidust. Põhjus oli osaliselt vähene valijate arv, vaid pealt 20 000 valijaga Gibraltar oleks ka ühe mandaadi puhul olnud umbes 30 korda üleesindatud. Euroopa Inimõiguskohuse otsusega liideti Gibraltar Inglismaa Edela valimisringkonda. Kuna ükski Gibraltari partei valimistel ei osalenud, valisid gibraltarlased kandidaate Suurbritannia parteinimekirjadest.

Mandaadid jaotatakse Inglismaal, Šotimaal ja Walesis D’Hondti jagaja alusel, Põhja-Iirimaa on ainult EP-valimiste jaoks muudetud eraldi üheks valimisringkonnaks, kus jaotamisele läheb kolm kohta. Valimiskünnis puudub. Valimisõigus on kõigil vähemalt 18-aastastel EL-i kodanikel, kes on Suurbritannia residendid. Erinevalt tavalistest valimistest Suurbritannias, on lordidekoja liikmeil õigus hääletada. Kandidaate saavad üles seada parteid, lisaks on 5000 naela suurune deposiit.

Valimised 2009

Suurbritannias iseloomustas valimiskevadet üha kasvav rahuolematus poliitikutega ning usaldamatus poliitilise süsteemi vastu tervikuna. Kõigi parteide juhid väljendasid tugevat tahet tegutseda antud pretsedenditu olukorra leevendamiseks. Rahulolematusest kriisini viisid paljastused kõigi erakondade parlamendiliikmete kuluhüvitistest, millest suur osa läks luksuskaupade või -teenuste katmiseks, mis ärritas tõsiselt paljusid, kellest suur osa seisis silmitsi majandusraskustega.

Leiboristid, kes olid 2005. aasta üldvalimistel võitnud üle poole kohtadest, ei olnud just kiita seisus. Rahvas ei olnud rahul peaminister Gordon Browni tegutsemisega kriisi leevendamisel ning üha jõulisemalt hakkasid esile kerkima konservatiivid ning teised poliitilised jõud. Arvestades kõike seda ning ka üldist brittide euroskeptilisust, kerkisid esile mitmed uued jõud, näiteks üleeuroopaline Libertas või ka Vandemeeste Kogu (sõltumatutest kandidaatidest koosnenud populistlik parteidevastane koalitsioon) ning vasakpoolne ametiühingute toetusega No2EU – Yes to Democracy. Lisaks uutele võistlesid kohtade nimel ka vanemad tegijad, nagu näiteks Inglismaa ja Walesi Rohelised, Šotimaa Rohelised, Roheline Partei Põhja-Iirimaal, Šoti Sotsialistlik Partei, Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ja paremäärmuslik Briti Rahvuspartei (BNP).

Teispool Iiri merd oli valijatel võimalik näidata esimest korda oma tegelikku toetust Demokraatlikule Unionistide Parteile (DUP), mis otsustas 2007. aastal Sinn Féiniga võimu jagada. Parteiprogrammides ja valimismaterjalides keskendusid erakonnad nii Euroopa kui ka siseriiklikele küsimustele. Kui leiboristid tõid esile vajadust hoida tugevaid rahvusvahelisi sidemeid näiteks kas või töökohtade loomise jaoks, siis konservatiivid väljendasid oma vastuseisu Lissaboni leppele ja euro kasutuselevõtule, ehkki lubasid teha koostööd EL-is keskkonnaalastel teemadel. Liberaaldemokraadid keskendusid suuresti Tööparteiga samadele Euroopa-teemadele ja ründasid konservatiive nende isolatsiooni sattumise pärast Euroopas, eeskätt Konservatiivse Partei kava irduda Euroopa Rahvapartei – Euroopa Demokraadid fraktsiooni ridadest Euroopa Parlamendis. Siseriiklikes küsimustes ründas Liberaaldemokraatlik Partei leiboristide valitsust. Väiksemad ja uuemad erakonnad ning liikumised keskendusid peamiselt, ehkki mitte ainult, EL-i teemadele.

Sarnaseid tendentse võis näha ka väljaspool Inglismaad. Šotimaal keskendus Šoti Rahvuspartei (SNP) majanduslangusest väljumisele ja töökohtade loomisele. Ka Walesis oli majanduskriis peateemaks. Sarnaselt SNP-le nõudis sealne Plaid Cymru Londoni keskvõimult suuremat võimujagamist. Põhja-Iirimaal oli tähtsaim teema võimujagamislepe, ehkki ka majanduskriis ja kuluhüvitiste skandaal olid kampaaniakaardil.

EP-valimistega samal päeval peeti Inglismaal kohalikke valimisi, mistõttu keskendusid paljud erakonnad oma kampaanias siseriiklikele teemadele, tõmmates sellega Euroopalt tähelepanu. Ligi kaks kolmandikku valijaist märkis Guardiani ja ICM-I küsitluses, et langetab oma valikud siseriiklikke teemasid silmas pidades.

Siiski tuleb tähele panna seda, et ehkki erakondadel on raske valijaid mobiliseerida, ei ole Briti valijaskond Euroopa Liidu suhtes ükskõikne või ebamäärane. Vastupidi, Suurbritannia on ühenduse üks euroskeptilisemaid riike, kus negatiivne kuvand EL-ist on tugevalt jõus. 2009. aasta jaanuari YouGov küsitlus näitas, et 64 protsenti vastanuist nõudis põhjalikku muutust Suurbritannia suhetesse Euroopa Liiduga. Sama polli kohaselt toetas vaid 22 protsenti brittidest Suurbritannia jäämist EL-i liikmeks. See omakorda on kasulik anti-political establishment parteide, nagu UKIP ja BNP jaoks.

EP-valimised oli katastroof valitsevale Tööparteile, mis sai sajandi kesisema valimistulemuse, mõnes ringkonnas jäädi tahapoole koguni rohelistest. Tulemused näitasid leiboristide domineerimise lõppu Walesis ning võimu suurt langust Šotimaal.

2014 - kandidaadid ja valimissituatsioon

Valimiste suurim võitja on ilmselt euroskeptiline UKIP eesotsas Nigel Farage’iga, kes tegi mullu kohalikel valimistel oma senise ajaloo parima tulemuse ja suuresti euroskeptiliste valijate tõttu, kes enamasti olid hääletanud Konservatiivse Partei poolt, kuid kes on pettunud erakonna EL-i poliitikas. EP-valimistel peaks seega erakond võitma 19 kohta. Aprilli alguses pidas Farage maha tulised teledebatid, millest just tema Briti ajakirjanduse hinnangute kohaselt enim tulu peaks saama. Osa poliitikavaatlejaist ei pea võimatuks, et UKIP võidab ka valimised kohtade arvult.

Enim kohti peaks PollWatchi kohaselt võitma aga Tööpartei, mis suurendab oma mandaatide arvu 26-le. Konservatiivid kaotavad hääli peamiselt UKIP-ile ning peavad loovutama ilmselt senisest 25 kohast kaheksa.

Koostas: MTÜ Valimisvaatlus

 

+ + +